Mõju tänapäevale

Esimeses kooliastmes ehk Alamastmes jagunes õpitav kolmeks: Grammaticaks, Humanitaks ja Rhetoricaks. Seejuures ei tähistanud klassid mitte aastaid vaid õppetsükleid. Alamastme kõik klassid pidi lõpetama, et saada järgmisesse klassi. Antud süsteem on käsitluses ka tänapäeval, et kõik klassid peavad läbitud olema, et minna edasi.

Väljapaistvad hea õppeedukusega õpilased võisid jätkata II astmes ehk noviitsina õppisid nad veel 2 aastat. See meenutab meie gümnaasiumit, kuhu saavad sisseastumiskatsetega õpilased sisse.

Ülemastmesse jõudsid vaid parimatest parimad, mis on tänapäeval ülikool. 

Kooli eesotsas oli õppeprefekt, kes juhtis, haldas ja hoolitses koolitöö eest. Tänapäeval on samuti selline ametikoht olemas, lihtsalt nimetud on koolidirektor. Prefekti kohustus oli külastada iga õpetajat kaks korda kuus, et jälgida tema õpetamist. Tänapäeva haridussüsteemis, vähemalt Eestis, ei ole küll tavaks käia iga õpetajat kaks korda kuus jälgimas, kuid kindlasti hoiab direktor silma peal õpetaja saavutatud tulemustel. Samuti pidid teaduskonna liikmed kokku tulema vähemalt iga kahe nädala järel, et omavahel mõtteid ja kogemusi vahetada. Tänapäeval on samuti koolis õppenõukogu, kes saab kokku ja arutab kooli aktuaalseid teemasid.

Tol ajal oli oluline omadus  ühtsus, sest pandi alus spetsiaalsetele õpetamise seadusetele, spetsiaalsetele meetoditele ning hoiatusele ja seda ajal, kus iga õpetaja, igal maal oli harjunud õpetama seda, mis talle sobis. Tänapäeval on samuti kõik väga reglementeeritud. Erinevus on aga selles, et kui siis oli iga eesmärk ja iga protseduur  selgelt määratletud ja mingit initsiatiivi ei oodatud kelleltki, siis tänapäeval on üks  põhilisi märksõnu innovatiivsus ja loomingulisus ning oodatatakse ettevõtlikust.

Ka paljud õppemeetodid on tollest ajast üle võetud, näiteks loengute vormis õppimine ja ka klassis üldine arutelu. Ma tooksin välja ka selle, et hea töö eest anti auhindu, ka praegu kiidetakse õpilasi nende saavutuste eest. 

Jesuiitide haridus on mõjutanud tänapäevast haridust väga, sest et haridussüsteem töötati välja väga pikalt ja hoolikalt, kontrolliti ja arutleti väga detailselt kõige üle ja tänu sellele on see hea põhi ka tänapäevastele katoliikliku usku koolidele. Tänapäeval on ka päga pikad arutelud hariduse plaani üle ja mida ning kui pikalt õpetatakse, et laps omandaks vajalikud asjad piisavalt ja ei minda asjadest lihtsalt üle, kui on ka muutused süsteemis siis vaadatakse see üle ja seletatakse kõik lahti. Tänu sellele leian et on tulnud see korrektsus ja ettevaatlikus ja mitte kiirustamine selle asjaga, sest see mõjutab meie tulevikku ja kui asja võtta rahulikult ja kontrollida siis on suurem võimalus, et see hiljem ka tasub ära.

Kasutatud kirjandus

Tilk M. (2003). Kasvatus eri kultuurides I. Tallinn.

Tilk M. (2004). Kasvatus eri kultuurides II. Tallinn.

Jesuiitide hariduse negatiivne pool

Ignatiuse kirjutatu ütleb: „Kõik muu siin maa peal on loodud inimese jaoks, et aidata tal jõuda eesmärgile, milleks ta on loodud. Siit järeldub, et inimene peab seda kõike tarvitama seal, kus see aitab tal sihile jõuda, ja loobuma sellest seal, kus see tal sihile jõudmist takistab. Seepärast peame õppima olema ükskõiksed kõige loodu vastu, niivõrd kui see on kooskõlas meie vaba tahtega ega ületa tema piire; nõnda et me ei eelistaks tervist haigusele, rikkust vaesusele, häbi aule, pikka elu lühikesele, vaid peame õppima igatsema ja valima seda, mis kõige kindlamini aitab meid jõuda eesmärgile, milleks me oleme loodud.“ (Ebneter, 1997)

See on väga äärmuslik – olla ükskõikne tervise, elu pikkuse jms suhtes; teha kõik, kasvõi ohverdada enda elu, et jõuda eesmärgini ehk siis teenida Jumalat. Tuleb unustada inimlik omavoli ja omakasu ning pimesi järgida Jumala tahet. 

Alandlik, ennastohverdav sulane ehk Issand Kristus küsib kahepoolse küsimuse: „Mida ma olen sinu heaks teinud ja mida sina tahad minule teha?“ See on justkui surveavaldus, meie peame nüüd alluma temale, sest tema on nii palju meie heaks ohverdanud. (Ebneter, 1997)

Jesuiitide haridus oli ainult poisslastele. Vaimulikud olid ainult meessoost inimesed. Ehkki tüdrukutel oli samamoodi õigus haridusele. Tänapäeval nähakse seda kui soolist diskrimineerimist. 

Kooli organiseerimine oli täpselt ette kirjutatud ja see käis kõigi õpetajate ja õpilaste kohta. 

Miinuseks oli kindlasti see, et klassikaaslased pidevalt vahetusid. Kes arenes kiiremini või paistis paremini välja, saadeti kõrgemasse klassi. Samuti võis see mõningate õpilaste enesehinnangut langetada, sest kõik klassikaaslased said juba järgmisesse klassi (osasid õpilasi nähakse ikka parematena ja teisi viletsamatena). Õpilasi ei nähtud kui indiviide. Kõigile pidi selline haridussüsteem sobima. (Tilk, 2004)

Õpilaste seas taheti näha tugevat konkurentsi ja võitlust – klass jagati pooleks, kumbki pool võitles pidevalt teisega, ka pinginaabrid olid omavahel rivaalid: „Klass oli relvastatud pataljon, pidevalt kodusõjas ja valmis erilisteks võitlusteks.“ (Tilk, 2004)

Õpetajale langes suur kohustus ja pinge. Õppetöö oli õpetajatele väga väsitav ja kurnav. Olid karmid reeglid ja kaks korda kuus käis õppeperfekt õpetaja tööd jälgimas (kas järgitakse õppeeeskirju; kasutatakse õiget metoorikat, et ta ei kasutaks ebavajalikke materjale, ei teeks asjatuid ülevaateid ega väljendaks keiserlikke seisukohti). Tänu sellele liigsele planeeritusele ja distsipliinile jesuiitide haridussüsteemis ei olnud ka kelleltki oodatud omapoolset initsiatiivi. Seetõttu jälgiti rohkem noori ja uusi õpetajaid, sest kardeti uuenduste õppetöösse toomist. Jesuiidiõpetajatel ei olnud õigust väljendada oma mõtteid ega isiklikku arvamust, mistõttu jesuiitide koolisüsteem ei andnud ühtegi väljapaistvat õpetajat. „Kui on olemas mõned, kes on väga sissevõetud uuendustest või väga liberaalsed oma vaadetelt, tuleb nad kindlasti õpetamise vastutusest kõrvaldada.“ „Isegi juhtumitel, kui pole mingit ohtu usule ega kiriku austamisele, ei pea keegi uus, tähtsaks peetud küsimusi või arvamusi, mis pole autoriteetidega läbi arutatud, sisse tooma.“ (Tilk, 2004)

Samuti selline üleorganiseerimine ja jäikus koolisüsteemis võis muutuda väga igavaks õpilaste jaoks, sest ka nemad ei tohtinud paljuski enda arvamust avaldada.

Õpetaja pidi olema kättesaadav iga hetk: „Pärast loengut las ta (õpetaja) jääda klassiruumi või selle lähedale vähemalt veerand tunniks, et õpilased saaksid küsida, nii et ta saaks mõnikord anda kokkuvõtte loengutest ja nii et need loengud saaksid korratud.“ (Tilk, 2004)

Vastuoluline oli see, et õpetaja ei tohtinud välja näidata eelistust mitte kellegi suhtes, kuid isiklik side pidi tekkima nende õpilastega, kes kavatsesid ordusse astuda (mehed, kel ei olnud perekonda ja muresid, kel oli loomulik huvi ja tahtmine tegeleda ja juhendada õpilasi). (Tilk, 2004)

Kesk- ja kõrgastme teadusharude deviis oli „Kõik Jumala suuremaks auks!“ – justkui ärgitati õpilastes ohvrimeelsust. (Ebneter, 1997)

Koolis oli distsipliin väga olulisel kohal. Õpetaja funktsioon oli õpetada, mitte karistada. Selle töö tegi ära korrektor, kes polnud ordu liige. Õpetaja saatis karistatava rikkumist selgitava kirjaga korrektori juurde, kes otsustas kui rangelt karistada. Richard Schickel'i raamatus "The Men Who Made the Movies" on intervjuu kolledži direktoriga, kes õppis jesuiitide koolis. Direktor märkis, et kui keegi pole näiteks ettevalmistusi õppetööks teinud, siis karistuseks pannakse teritatud žiletiterad peopessa ja surutakse peopesa kokku. (The Alfred Hitchcock Wiki 2016)

Kasutatud kirjandus

Ebneter A. (1997). Jesuiitide Ordu. Tartu:Johannes Esto Ühing.

Tilk M. (2004). Kasvatus eri kultuurides II. Tallinn.

The Alfred Hitchcock Wiki. St. Ignatius College, London. Kasutatud 30.11.2016. https://the.hitchcock.zone/wiki/St._Ignatius_College,_London

Hariduse üldeesmärk ja peamised taotlused

Hariduse üldeesmärk ja selle taotlused

Jesuiitide hariduse kolm alustala:
1) planeeritus
2) kohanemisoskus
3)hoolikalt valitud õpperaamatud.

Jesuiitide jaoks on oluline mõtestada õpitu sisu ja tähendust. Oluline on õppija aktiivne kaasamine õpiprotsessi. Jesuiitide haridus on tänaseni kestev ja nende haridussüsteem on hoolikalt läbi mõeldud.

Ordu jaoks oli olulisel kohal distsipliin.Ordu peamine kvaliteet pidi kajastuma just distsipliinis.  Õpetuses oli kindel usk ja kuuletumine.

Loyola töötas välja vaimulike harjutuste kava, mille sihiks oli inimese lahtiütlemine maistest himudest ja pühendumine jumala teenimisele.

Õppetöös pöörati suurt tähelepanu erinevatele ainetele – nt loodusained, keeled, näitlemine, suhtlemine. -> jesuiitidest on alguse saanud draamapedagoogika.

Põhiliseks eesmärgiks rääkimisvõime arendamine, osata kirjutada rikkalikku ladina keelt.
Teiseks, treenida vaimu ja läbi selle ennast distsiplineerida. 

Lavakujundus Ungari  jesuiitide koolis

Allikas: Tilk,M.(2004) Kasvatus eri kultuurides II
Pilt: http://www.faculty.fairfield.edu/jmac/sj/cj/cj4drama.html

Hariduse korraldus, näited koolidest, õpetaja: nõuded ja ettevalmistus

Õppeasutuste ülesehitus ja programm
Koolide ülesehitus oli rangelt määratud jesuiitide poolt 16.saj. lõpul. Loodud oli Ratio Studiorum ehk õppeplaan. See oli viimsete detailideni läbimõeldud program, ka olid seal kirjas kindlad põhimõtted koolikorraldusest ning õpetajate ja ametiiskute ülesanded. Ka tänapäeval kehtib see koolikorralduse põhialus.

Väga üllatavalt lühikese ajaga tekkisid jesuiitide gümnaasiumid Itaalias, Hispaanias, Prantsusmaal, Saksamaal, Hollandis ja Poolas. 1580 a. oli ordul juba 144 kooli, 1750 a. paiku ligi 700 kolleegiumi.

Eeldus kooli minekuks oli see, et omandatud oli algharidus.
Kool oli mitme-astmeline:
Alamaste - 5-klassiline kursus, mis andis gümnaasiumihariduse.
Põhiõppeaineteks olid usundiõpetus, ladina keel ning algteadmised "vabade kunstide" valdkonnas.
Näiteks Sacramento Jesuiitide kooli lõpetamise tingimused on 2016. aastal sellised:

• 8 semestrit inglise keelt
• 6 semestrit maailmakeeli
• 6 semestrit matemaatikat
• 6 semestrit laboratoorset teadust
• 7 semestrit sotsiaalset õpetust
• 7 semestrit usuõpetust
• 3 semestrit terviseõpetust ja muusikat
• 2 semestrit vabasid kunste
• 8 semestrit kristlik jumalateenistus
• 2 semestrit ettevalmistust ülemastmeks (Jesuit High School 2016)

Noviitsiaeg - õpetas alamastet koolis.
Õpilane praktiseeris mungana õpitut ja läbis pedagoogilise praktika
Ülemaste - oli mõeldud tulevastele orduliikmetele, läbiti kolme-aastane filosoofiastuudium.
Järgnes töö algastme koolis korralise õetajana ning veel 2-3-aastane kõrgem teoloogiastuudium.

Õppetöö korraldus ja õpetajad
Kooli eesotsas oli õppeprefekt, kes juhtis, haldas ja hoolitses kogu koolitöö eest. Ta ülesanne oli külastada iga õpetajat kaks korda kuus, et jälgida tema õpetamist. Ka oli koolis eraldi isik, kes valvas distsipliini järele.

Kooli õpetaja pidi olema intelligentne, haritud ehk ka ise lõpetanud jesuiitide kooli, huvitatud tööst noortega, suutma täita eeskirju(neid oli jesuiitide koolis väga palju), tagasihoidlik, kuulekas suurtes asjades, aga leidlik pisiasjades.

Kuna iga protseduur oli selgelt määratletud, mingisugust initsiatiivi õpetajalt ei oodatud. Rohkem meenutas haridussüsteem sõjaväge, sest seda administreeriti ja kontrolliti nagu armeed-ülalt alla. Ühelt poolt tegi see süsteemi universaalseks ja tugevaks, teiselt poolt olid tal kõik armee nõrkused: oli jäik, üledistsiplineeritud, initsiatiivitu. Süsteem rõhutas autoritaarsust, madaldades indiviidi.

See haridussüsteem oli esimene, kus rõhutati õpetajate ettevalmistust, mille juurde kuulus ka koolipraktika. Esimene samm oli valida tulevaseks õpetajaks neid noori, kellel olid selleks loomulikud eeldused. Seejärel tuli läbida pikk ettevalmistus, mille ajal andis tulevane õpetaja pidevalt ka proovitunde.

Meetodid õppeasutustes
Jesuiidid rakendasid oma aja kohta väga progressiivdeid õpetamismeetodeid: teadmiste kinnistamiseks kasutati dispuute ning praktilisi harjutusi. On arvatud, et jesuiidid panid aluse aktiivõppemeetoditele- õppimisele läbi tegevuse.

Iseäranis kuulsaks said jesuiidid tänu oma teatrile, mis asus iga kolleegiumi juures. Etendusi korraldati nii õpilastele kui linnarahvale. Tavaliselt olid need õpetliku sisuga, kombe- ja moraalikasvatuse teenistuses.

Väga oluliseks peeti koolis ka distsipliini. Siin valitses nõue, et õpilased jälgivad, kontrollivad üksteist ning märgates kellegi üleastumist, tuli sellest ette kanda õpetajatele. Taolist pealekaebamist püüti ergutada preemiate ja auhindade jagamisega.

17.sajandil hakati jesuiitide poolt suuremat tähelepanu pöörama ka lihtrahvale  ning asutati algkoole, 18.sajandil laiendati veidi õppeplaani, suurendades loodusteaduste osakaalu. Samuti lubati õppeplaani kohandada vastavalt kohalikele oludele. Jesuiitlikke õppeasutusi töötab veel kaasajalgi Hispaanias, Portugalis, Ameerika Ühendriikides jm.

Jesuiitide koolid ja ülikoolid Ameerika Ühendriikides

Allikad: Tilk,M.(2003) Kasvatus eri kultuurides II
              Jesuit High School. School profile. Kasutatud 30.11.2016. http://www.jesuithighschool.org/school-profile-1
Pilt: http://news.fordham.edu/uncategorized/fordham-students-benefit-from-national-jesuit-career-services-network/#prettyPhoto/0/

Jesuiitide Ordu loomise ajaloost ja koolkondadest

Ignatius Loyola(sünd. Hispaanias 1491-1556), õudkondlane-rüütel. Ühes lahingus sai ta nii vigastada, et rüütliks ta enam ei kõlvanud. Voodihaigena tahtis ta palju lugeda, eriti meeldisid talle rüütliromaanid, kui neid ei saanud siis pöördus ta usukirjanduse poole. Oma mõtisklustes leidiski ta enda jaoks tõe usus, ta hakkas selle järgi elama. Ta hakkas kerjuseks ja loobus täielikult oma maisest varast, ta keeldus omamast rohkem kui tal elus püsimiseks vajalik oli, varsti tekkisid talle järgijad ja üritasid teda rahaliselt toetada, aga ta loobus kõigest. Tema otsingud viisid ta jalgsirännakule Jeruusalemma, raha kasutas ta ainult laevaga üle mere sõitmiseks. Jeruusalemmas taipas ta, selleks et hästi jumalat teenida, peab ta olema ikkagi adekvaatses seisundis ja ei tohi end käest lasta. Võimud ei lubanud tal teisi inimesi juhendada ilma selleks vastavat haridust omamata. Ta läks Pariisi kooli ja asus õpingutele, ta õppis filosoofiat ja teoloogiat ning omandas seejuures magistrikraadi. Ta lõi Jesuiitide ordu(Societas Jesu), tema jüngrid ei tohtinud midagi omada ja pidid käituma nagu tema, ütlema lahti rohkemast kui sellest, mida eluks vaja läks. Peagi saatis ta mõned oma jüngrid Rooma Paavsti juurde oma ordust rääkima. Paavstile meeldis see ordu ja selle põhimõtted, kuna Rooma Katoliku kirikul oli käsil vastureformatsioon leidis paavst, et Jesuiitide Ordut saaks hästi selle edasiaitamiseks ära kasutada.

Jesuiitide haridussüsteem meenutas igalt küljelt sõjaväesüsteemi, mis muutus üsna pea süsteemi arengut pärssivaks asjaoluks. Seda administreeriti ja kontrolliti nagu armeed, ülalt alla. Osalt muutis see süsteemi tugevaks - oma kindlakäelisuse ja tugeva struktuuriga. Teisalt olid sel ka kõik armee nõrkused - jäikkus, üledistsiplineeritus, initsiatiivitus. Süsteem rõhutas ja kiitis autoritaarsust, tõi esile ülemusi ja madaldas indiviidi. Ometigi ei takistanud see süsteemi edasi eksisteerimast kuna haridus oli ikkagi kvaliteetne ja haridus oli tasuta.

Õpilaste mõtteid püüti igati kontrollida, et nad järgiksid just seda joont, mille "tunnustatud pedagoogid" neile edasi anda olid püüdnud.

Pilt Ignatius Loyolast

Kasutatud kirjandus

Tilk, M. Kasvatus erikultuurides II, Tallinn(2004)

http://www.marquette.edu/faith/images/ignatius.jpg